Live long and prosper

Teile on saabunud teada binkassofirmalt! Teil on kohustus sooritada uus blogipostitus nädala aja jooksul alates praegusest hetkest (9.november 2011 19.30). Teate eiramine on kriminaalkorras karistatav. Trahv ulatub nasaalnoomitusest anaalnoomituseni. 

Banaanbel Nongi

Jah, binkasso jõudis ka minuni ja kuna muretsen oma nina seisukorra üle, olengi siin kirjutamas. 

Olles nii kaua eemal olnud blogisfäärist, tuli minule ebameeldivaks üllatuseks, et minu armas blogspot'i keskkond on läbinud plastilise kirurgia kuuri. Ja kuna ma olen uuendustega mitteleppiv ja tehnoloogiakauge pensionär 17-aastase kehas, olen ma parajas segaduses. Kui mu siblingud vaid veel viibiks aktiivsete blogipidajate seltskonnas, siis elaks neil kui puuk seljas, et mõista seda väga valget ja hirmutavat uuendust. 

Eksiilis aega veetes toimus ka muidugi palju huvitavat ja mitte nii õudset. Sain lõpuks ometi ühe Reaalkooli meene, mida tasub hoida ja meeldib kanda! Räägin muidugi sõrmusest, mis ehib nüüdseks minu parema käe nimetissõrme. Sõrmustepidu oli iseenesest tore: kandsin imeilusat šampanjavärvi kleiti, mis kogus paljusid komplimente ja kingi, mis olid meeletult ilusad, kuid samapalju ka ebamugavad. Mõistsin kahjuks ka seda, et paljud minu lennukaaslased ei mõista, mida tähendab dresscode: PIDULIK. Polosärk? Bitch, please.

Nagu 23. septembril minul, sai 6. novembril minu kallil Emmel ka veel üks eluring täis. Sünnipäeva puhul küpsetasin mina Moskva saiu ja kaneelisaiu, tegin Caesar'i salatit ja mustikajäätist. Kati tegi sajandi kulinaarse saavutuse: puuviljasalati. Sünnipäevahommiku veetsime pidades brunch'i ja pärastlõunal oli sugulastega sünnipäev. Kinkisime Emmele ripsmetuši ja õhtu oma kahe hurmava tütrega teatris, vaatamas Jarek Kasari "Katuselt". Kavast võetud lühikokkuvõte: Kõige ausam ja täpsem kokkuvõte ooperist "Katuselt": Ühe noore Naise nädal, mil muutub kõik. Naine unistab. Naine igatseb. Ja hakkabki juhtuma. Tükk oli äärmiselt nauditav, lemmik oli muidugi Jarek Kasar ise, kelle osa oli Katusemees, kuid pean ka kiitma Uku Uusbergi, kes minule üllatuseks väga hästi laulab ja Hanna-Liina Uusmale, kel oli imeilus kleit, mis meespubliku jaoks iga päevaga aina lühenes, ja kes minule üllatuseks väga hästi näitleb.

Ja samal päeval kui Emmel, oli ka Merilinil sünnipäev. Kaheksateistkümnes, täpsemalt. Merilinile kinkisin särgi ja mälestusteraamatu imeilusate piltidega meist. Pole aimugi, mida filmiilmutajad minust arvasid, kui neid fotosaavutusi nägid. Tähistamiseks veetsime õhtu linnas seigeldes, mina väga flabbergasted olekus, et meid lahutavad nüüd meie vanused hullemalt kui kunagi varem.

Üleüldiselt on oktoober ja november meeldivalt möödunud, kuid uurimistöö lööb oma kihvad mulle ajju, selga, kõhtu ja kõikjale mujale ning mul ei ole erilist tahtmist temaga võidelda.

Ode Liis

Kodutehtud jäätis

Suvel, umbes kuu enne oma 17. sünnipäeva, ütlesin Emmele, et tahan sünnipäevaks saada jäätisemasinat. Emme kõhklemise peale, kas meil ikka köögis ruumi on, arvasin, et jäätisemasin mu kodus jääb kaugesse tulevikku.

Kuid! Emme lihtsalt trikitas ja sain endale jäätisemasina! Oh the joy :)Kuna eelmine nädalavahetus pidasin oma sünnipäeva ja tegelikult sain jäätisemasina alles see nädal kätte, siis panin jäätisemasina alles täna hommikul tööle. Otsustasin teha vaniljejäätist, kuna see pani proovile mu oskused teha custard'it ja pealegi, meil oli juba iidamast-aadamast kodus alles üks vaniljekaun.

Jäätisetegu oli üpriski lihtne õnneks, vahepeal muretsesin, kas ikka custard õigesti välja tuli. Jäätis tuli välja kreemjas ja väga koorene, isegi kassid sõid :)

Retsept:
4 muna
300 ml piima
300 ml vahukoort
Vaniljekaun
100 g suhkrut

Klopi munad koos suhkruga lahti, samal ajal soojenda piim koos vaniljekaunaga keemiseni. Kuum piim valada muna peale, samal ajal segades, et muna tükki ei läheks. Vala muna-piimasegu potti tagasi, soojenda väiksel temperatuuril kuni pakseneb. Kindlasti mitte keema lasta! Lasta jahtuda. Vahepeal võtta vaniljekaun sealt välja, lahti lõigata, seemned eemaldada ja seemned lisada tagasi segusse. Kui segu on jahtunud, lisada vahukoor ja valada kõik jäätisemasinasse. Lasta segada u. pool tundi ja jäätis ongi valmis.


Nimeks on tal snookoms.






Jäätis idüllilise Kristiine linnaosa majade ees.

Ode Liis

Breakfast at Tiffany's

Kui mulle enne meeldis George Peppard niikuinii, siis peale selle (kultus)filmi nägemist ma lihtsalt jumaldan teda. On üks asi vaadata A-Team'i ja elada kaasa Hannibali ja teiste seiklustele, kuid hoopis teine asi on vaadata Paul/Fred'i Hollyga. Imearmas!

Audrey Hepburn'i ei olnud ma enne näinud mingis filmis või üldse näitlemas, aga sama kehtib tallegi. Ta tegelaskuju oli küll pisut sinisilmne ja hulluke, kuid nii mõnus oli teda vaadata, mõistetav, miks ta on nii kuulus oma ilu ja ande poolest.

Ja Cat! Kuigi kassil pole just suurt osa filmis, oli ta tähtis ja puges mulle küll hinge.

Imeliselt ilus film, mis paneb mind järjekordselt soovima, et ma elaks 1950ndatel või 1960ndate alguses. Need riietused, need aksessuaarid, see väljapeetus, see stiilsus - ei saa muud moodi, kui sellesse armuda! Sellises õhustikus näeb suitsetaminegi ja joomine enne lõunat välja peen ja stiilne.



Ja nagu mulle juba selliste filmide puhul kohane: ma nutsin lõpus, algselt kurbusest ja pärast juba õnnest.

Südamest soovitan!

Harry Potter ja minu armastus saaga vastu

Nagu kõik on juba aru saanud, olen ma täielik Harry Potteri fänn. Hullus jõudis minuni küll hilja, aga ikkagi jõudis! Ja ei ole sellel ka plaani lahkuda! Algas minu armastus Harry Potteri sarja vastu siis, kui otsustasin peale 7. filmi esimest osa raamatud läbi lugeda ja siis ma lihtsalt...armusin!

Ja selle tõttu olen ma viimased 8 kuud kõigile pinda käinud oma loitsude lausumisega, Harry Potteri naljade tegemisega ja muu sellisega. Aga minul on oma sõpradega vedanud, nad on samasugused peast soojad tegelased nagu mina, ja kas tegid minuga nalja kaasa või kannatasid hambad ristis.

Kuid nüüd, minu hullus oleks nagu läbi. Jah, ma vaatasin täna ära viimase Harry Potteri filmi. Inimesed, kes mind tunnevad, ei pea üllatuma sellest, et ma terve filmi nutsin. Harry Potter juba raamatutena ajas mind nutma, aga seda filmilinal näha, oli nii südantlõhestav, et ma ei suutnud end tagasi hoida ja pisarad lihtsalt voolasid. Muidugi paljugi mu pisarates oli süüdi see, et ma teadsin, mis tuleb ja see juba tegi mu nii õnnetuks. Film ka tõestas mu armastust paljude tegelaste vastu nagu Snape, Weasley pere, Lupin, Sirius ja kõik Harryle kallid inimesed. Tõesti soovitan seda filmi, kuigi sel on mõned vead sees, on see ikkagi imeliselt hea. Nüüd seedin ma kõiki neid tundeid, mis mul selle filmiga veel üles kerkisid ja üritan neid veel kord läbi elada vaikselt.

Ma nägin esilinastusel ka inimesi, kellel olid Slytherini ja Gryffindori sallid kaelas ja ma olin kade! Nii et mul on tunne, et ma pean endale kuduma endale need sallid ja kohe! Siis ma lausa kuulutan oma armastust Harry Potteri saaga vastu ja teate mis? Kuigi ma vihkan fänlust välimuses kuulutavaid inimesi, siis sellega oleks ma õnnelikum kui Ron Hermionet suudeldes.

Suvest

Suvi on juba praktiliselt kuu aega kestnud ja ma pole midagi sellest blogisse kirjutanud: ma olen NII hõivatud kogu aeg ju. Lies, all lies. Lihtsalt logelenud maha juunikuu, aga mida muud ikka teha suvel, kui lasta peast välja kõik raskesti pähetaotud tarkused, mis hambaid krigistama panid viimased 8 kuud?

Jaanipäev ja muidu see aeg oli tore, käisin rattamatkal lennukaaslastega. Märksõnad: palju rattasõitu, tuule ja vihma kirumist, nalja, süüa ja lahedaid inimesi. Retke ajal sai ka mu telefon kahjustada taevavete poolt ja ta otsustas mitte töötada, nii et mind ei olnud praktiliselt nädal aega olemaski.

Ja suvelgi ei saa ma eemal olla sarjadest: leidsin endale veel kaks nolifeimis võimalust: Geordie Shore ja The Glee Project. Mis teha, ma olen vaikselt reality show'de sõltuvuses, eriti selliste, kus on minust lollimad inimesed. The Glee Project on lihtsalt lahe, ta on mu Glee väike vend praegu, saan ikka muusikali doosi kätte. And if all goes well, I'll get a new favourite on Glee next to Darren Criss.

Šokolaadikringel ja šokolaadi-kohvikook

Kokkasin Jüri sünnipäeva nimel: tegin kringli ise otsast peale, kakaotäidise ja väga paljude rosinatega, pealt glasuurisin tavalise tumeda šokolaadiga. Kringli tegemiseks kasutasin tavalist pärmitaigna retsepti ja täidist tegin tunde järgi. Kohvi-šokolaadikoogi retsepti sain "Šokolaadiraamatust".

Šokolaadi-kohvikook:





Šokolaadi-rosina kringel:





Ja ammu-ammu tegin ka kaneelisaiu:

I suck at titles

Võeh, juba kaks inimest kiunuvad mu blogi postituste vähesuse üle. Ma ei saa midagi parata, et ilusad ilmad olid, ma olin Rootsis ja oli Eurovisioon, millest pole ma ikka korralikult üle saanud ja muud sada asja, mis olid tähtsad. Muidugi on ka blogipõua süüks minu laiskus ja leidmine, et elamine oma imaginary world'is on põnevam kui interneti- või pärismaailmas.

Eurovisioonist siis. Lemmik oli Venemaa. Ja ma hääletasin nende poolt. Minu mõtteviis muusikast on väga lihtsakoeline: kind of cute guys dancing and a funky beat!? Favourite song forever!!! Ja mind juba hurjutati selle eest, et mulle meeldis Venemaa, kuna Venemaa ei tohi võita, sest Nõukogude Liit, Pronksiöö jms... Ma ütlen sellistele arvamusavaldajatele, et ei saa hinnata riiki ega rahvust vaid nende mineviku vigade järgi. Keegi ei leia ju enam, et Saksamaa oleks vaid natse täis ja seetõttu ei leia ma ka, et ma peaks vihkama Venemaad ja venelasi see-eest, et Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu (mitte Venemaa ega kõigi venelaste) poolt mitmeid aastakümneid. Venelane ei võrdu kommunist.

Ja kuna ma olen juba enda pealt õppinud, et keegi ei viitsi vaadata neid videosid, mida ma blogisse topin, jätan teid sellest vaevast ilma. Kui soovite kuulata minu lemmikeurovisioonilugu, siis palun: www.youtube.com.

Kirjutaks veel, aga tunne selline: