Esiteks, hommikul, vannituppa minnes tormas Tiffu mulle järgi ja hüppas mulle juba 700ndat korda sel nädalal paremasse jalga, seekordseks relvaks küüned. Kiljatasin ja veritsesin. Kehalisest tulles leian mina, et on hästi tark lüüa rusikasuurust jäätükki varbaga: Oh the pain! Koolipäeva enda jooksul ei leidnud ka mind ükski vigatekitav asi üles, aga see-eest saalihoki võistlusel küll: lõin iseendale hokikepiga vastu kõrva (valu väärt: tõrjusin värava) ja peale seda sain pingiga vastu jalga, nii et seal ilutseb imeilus sinine lärakas ja jällegi: PAIN. Pesus käies avastasin endal veel peas muhu, mis siiski polegi muhk, aga valu poolest võiks olla küll ja pesust tulles lõin teise varba ka ära.
Oh what a wonderful dream-of-an-emo day I had!
2 kommentaarid:
Ode, sa oled hullem kui mina.
Mina kes ma leian vahel isegi pehmest padjast ohtu, ei suuda nii ebaõnnestunud päeva omale teha. :D
Aga lohuta sellega, et sinu puhul on see mööduv, minul mitte.
Sa oled Kati käest mõndagi õppinud, vanasti oli ikka tema see traumaatik.
LPI
Postitage kommentaar