Harry Potter ja minu armastus saaga vastu

Nagu kõik on juba aru saanud, olen ma täielik Harry Potteri fänn. Hullus jõudis minuni küll hilja, aga ikkagi jõudis! Ja ei ole sellel ka plaani lahkuda! Algas minu armastus Harry Potteri sarja vastu siis, kui otsustasin peale 7. filmi esimest osa raamatud läbi lugeda ja siis ma lihtsalt...armusin!

Ja selle tõttu olen ma viimased 8 kuud kõigile pinda käinud oma loitsude lausumisega, Harry Potteri naljade tegemisega ja muu sellisega. Aga minul on oma sõpradega vedanud, nad on samasugused peast soojad tegelased nagu mina, ja kas tegid minuga nalja kaasa või kannatasid hambad ristis.

Kuid nüüd, minu hullus oleks nagu läbi. Jah, ma vaatasin täna ära viimase Harry Potteri filmi. Inimesed, kes mind tunnevad, ei pea üllatuma sellest, et ma terve filmi nutsin. Harry Potter juba raamatutena ajas mind nutma, aga seda filmilinal näha, oli nii südantlõhestav, et ma ei suutnud end tagasi hoida ja pisarad lihtsalt voolasid. Muidugi paljugi mu pisarates oli süüdi see, et ma teadsin, mis tuleb ja see juba tegi mu nii õnnetuks. Film ka tõestas mu armastust paljude tegelaste vastu nagu Snape, Weasley pere, Lupin, Sirius ja kõik Harryle kallid inimesed. Tõesti soovitan seda filmi, kuigi sel on mõned vead sees, on see ikkagi imeliselt hea. Nüüd seedin ma kõiki neid tundeid, mis mul selle filmiga veel üles kerkisid ja üritan neid veel kord läbi elada vaikselt.

Ma nägin esilinastusel ka inimesi, kellel olid Slytherini ja Gryffindori sallid kaelas ja ma olin kade! Nii et mul on tunne, et ma pean endale kuduma endale need sallid ja kohe! Siis ma lausa kuulutan oma armastust Harry Potteri saaga vastu ja teate mis? Kuigi ma vihkan fänlust välimuses kuulutavaid inimesi, siis sellega oleks ma õnnelikum kui Ron Hermionet suudeldes.